Intervjuu meie vilistlase ja Diamond Sky piloodi Elise Otsaga

Mis Sulle kõige rohkem meeldib Diamond Sky’s töötamise puhul?

Kõige otsesem ja ausam vastus on see, et ma saan Ruhnu lennata. Ruhnu lendamine täidab minu jaoks mitut funktsiooni. Esiteks, unistus lennata lennukiga, ja veel sellisega, kus ei ole automaatikat, vaid kus kogu kontroll ongi minul. Teiseks, mulle meeldib Ruhnu juures sealne kogukond ja need inimesed - sinna lendamine on vajalik ja mulle meeldib, et saan kohalikke seeläbi aidata. Kolmandaks suureks boonuseks on see, et mu kodulinn on Pärnu ja enamasti saan ma õhtuti oma pere juurde, mida paljud piloodid, kes pikamaaliine lendavad, ei saa endale lubada. Diamond Sky's töötamine on väga võimalusterohke, sest meie tegevjuht Ken Koort genereerib alati uusi huvitavaid ideid. See suvi lendasime näiteks BN2-ga Lääne-Norra kalale. Selliseid näiteid on veel palju. Kokkuvõtlikult, mulle meeldib ettevõtte poolt pakutav võimalusterohkus.  

Mis teeb Sinu arvates Diamond Sky eriliseks? Mis eristab neid teistest ettevõtetest?

Ken ei ütle millelegi “ei”, alati üritatakse leida probleemidele ja võimalustele lahendus, samuti proovitakse leida Eesti lennundusmaastikule uusi väljundeid. Diamond Sky's ongi mentaliteet, et proovime ikka uusi asju ja katsetame huvitavaid lahendusi. Teiste ettevõtete puhul ma nii suurt paindlikkust ei olegi vist täheldanud. Meil on väga kohusetundlik ja professionaalne tiim. Ettevõte on justkui kohalik, aga samas väga globaalne.

Milline on Sinu kõige meeldejäävaim mälestus oma praegusest töökogemusest?

Diamond Sky's kindlasti see suvi Norras käimine, kus ma oma tillukese Britten-Normaniga üle mägede ja nende vahel lendasin. See oli natukene teistsugune kogemus, kui tavaline Pärnu-Ruhnu-Kuressaare liinil opereerimine. Üks korralik ja meeldejääv elamus igatahes.
Kui ma vastan natukene laiemalt, siis on mul hästi palju meeldejäävaid emotsioone Saksamaaga, kus ma lendasin samamoodi mandrilt saarele. Näiteks on üks laps seal minu järgi nime saanud: lapseootel naisterahvas, kes minuga saarele lendas, märkas mu nime, mis oli kõrvaklappidele kirjutatud, talle hakkas see väga meeldima. Hiljem kirjutas ta ettevõttesse, et värske ilmakodanik saigi minu järgi nime.  

Milline on Sinu arvates lennunduse tulevik ning kas sa näed ka endal rolli selles?

Kindlasti tahaksin ma piloodina jätkata. Nii vahva oleks, kui Eestis oleks nii nagu teisteski Euroopa riikides, et on hästi palju lendamist, palju erapiloote ja regionaallennundust populariseeritakse. Siin on seda päris vähe, pigem on kõik pealinna koondunud.
Tundub, et tuleviku suund on automatiseerimisele, eks see on paljuski põhjendatud, kuid mitte alati. Kindlasti pööratakse rohkem tähelepanu keskkonnasäästlikutele ja jätkusuutlikutele lahendustele, näiteks otsitakse uusi lahendusi elektrilennukite tootmisele.

Mida arvad Sina Eesti lennunduse tervisest?

Ma ise olen 8 aastat lennanud ja lisaks siis koolis oldud aeg. Sellist tohutut arengut kindlasti ei ole toimunud, või pole ma osanud seda hoomata. Nt Estonian Air läks põhja, Nordica kuidagi kiratseb, samas on uusi ettevõtteid ikka asemele ka tulnud, mis hoiavad seda olukorda balanssis. See on üpriski keeruline küsimus - kes, kuidas arengut hindab. Mina näen, et potentsiaali jäetakse pigem kasutamata ja lennutegevust isegi natukene pärsitakse. Miks on Eestis lennutegevust vähem kui meie naaberriikides? Tuues näiteks just Soome ja Läti, kus lennundusmaastikul on justkui väga hästi, aga Eestis mitte nii väga.

Mida saaksime Eestis teha, et lennundus areneks kiiremini ja paremini?

Lennundust peaks inimestele lähemale tooma. Seda on iseenesest näiteks lennupäevadega tehtud, aga ikkagi tundub, et lennundus Eesti inimestele väga kauge, kättesaamatu ja eksootiline. Seda peaks nähtavamaks tegema ja rohkem populariseerima. Lisaks sellele, nagu suvisel Ruhnu lennundusseminarilgi arutati, siis Eestis on väga palju bürokraatiat. Pilootidele võiks lennundust lihtsamaks teha ja sellist paberimäärimist võiks vähem olla.
Üldine probleem on see, et kogu lennundust lüüakse ühe latiga. Ei saa suhtuda suurde lennundusettevõttesse samamoodi nagu väiksesse, kelle lennupark on 1-3 lennukit. Eesti üks suur viga on ülereguleerimine, ehk kui Euroopas on mingi asi soovituslik, siis Eestis tehakse sellest kohe seadus ja seda tohutult palju.

Miks otsustasid valida ameti piloodina?

See oli mu lapsepõlve unistus.

Kas oled kunagi tundnud, et Sinu jaoks on midagi olnud keerulisem, sest Sa oled naispiloot?

Midagi keerulist otseselt ei ole, aga inimeste suhtumine naistesse on veel kuidagi vanamoodne. Eeldatakse, et piloot peaks olema vanem, suuremat kasvu meesterahvas. Isegi mu esimene tööandja on tunnistanud, et alguses ta kahtles, kas peaks mind tööle võtma, sest ma olen selline väike, õbluke naisterahvas ja kas ma ikka saan hakkama. Minust, kui naisest, justkui oodatakse vähem, aga nagu mu endine ülemus ka ütles, siis ta ei pidanud hetkekski kahetsema ja ma olen seni kõikide ülesannetega meestega samavääriliselt, või isegi paremini, hakkama saanud. Küll aga peavad naispiloodid end oma karjääri alguses võibolla rohkem tõestama kui mehed.

Enda kogemust arvesse võttes, milline on parim ettevalmistus ühele piloodiks kandideerivale inimesele?

Väga oluline on koolis reaalselt õppida ja oma silmaringi võimalikult palju laiendada. Enne sisseastumist peaks endale selgeks tegema, mida piloodiamet endast kujutab. Lendamise osa kogu töös on väike, väga oluline on ka lennu ja paberite ettevalmistamine, üldine kommunikatsioon ja kõik muud nüansid. Lisaks võiks teada, mis sorti lendamine inimesele endale meeldib ning kas ollakse valmis sellega, et vahepeal peab oma perest eemal olema.