Lennuakadeemia rektor: paistab, et sügiseks on kõrghariduse alarahastuse tagajärjed käes

Meid ümbritsevad majandusolud on järsult muutunud, kuid haridus on pika inertsiga valdkond, mille arenguid ei saa igas tuules ümber pöörata. Selleks, et kvaliteetne eestikeelne kõrgharidus oleks kättesaadav ka aastate pärast, tuleb investeerida nüüd ja kohe.

Võimalus arutada hariduse osakaalu üle riigieelarves tõusetub aastas korra või paar – vastavalt riigieelarve ja lisaeelarvete koostamisele. Kui need momendid mööda lastakse, nagu nüüd kevadise lisaeelarvega juhtus, on see äärmiselt kahetsusväärne. Uus võimalus tekib sügisel, kui alustatakse 2023. aasta eelarve arutelu. Hetkel aga paistab, et sügiseks on pikalt eiratud rahapuudusel juba väga konkreetsed tagajärjed koolide vastuvõttude kärpimise ja õppekavade sulgemise näol.

Kõigi koolide mure on praegu üks, ainuke kättesaadav lahendus samuti – tuleb hakata tegevust kokku tõmbama.

Oleme riigina võtnud ühise põhimõtte, et kõikidele andekatele noortele peab haridus olema ühtviisi kättesaadav, sõltumata nende sotsiaalmajanduslikust taustast. Kokkutõmbuvates tingimustes see enam nii ei ole. Koolid võtavad vastu vähem õppureid, sellevõrra saab hariduse vähem noori inimesi. Haridus muutub seega kättesaadavaks järjest vähematele ning ühiskond tervikuna jääb vaesemaks.

Iga päev ja iga kuu, mil riik probleemist mööda vaatab, süvendab kõrghariduse kriisi. Ainus lahendus on suunata kõrgharidusse kiiresti erakorralist lisaraha, kuni pikaajalised lahendused välja töötatakse.

Väärt inimesed ennekõike

Eesti kõrghariduse kvaliteedil ja rahvusvahelisel konkurentsivõimel on kaks tagatist: tipptasemel õppejõud ning kaasaegne teadus- ja arendustegevus. Riik kui koolide pidaja peab suutma katta mõlemaga kaasnevad kulud.

Täna aga ei suuda, sest koolide tegevustoetuste kasv mõni protsent aastas ei jõua ligilähedaseltki järele üldkulude tõusule ja palgasurvele, mida võimendab tugev inflatsioon. Lennuakadeemiale selleks aastaks eraldatud 5% tegevustoetuse tõusu on üldkulude kasvu poolt ära söödud juba praegu, mil üle poole eelarveaastast seisab veel ees. Oluliselt raskem on neil koolidel, kus toetusmäära kasv oli näiteks kõigest 1%, kuna tegevustoetus on vahetult seotud iga kooli tulemustega.

Esmajoones peame elukalliduse tõusule järele aitama õppejõudude palgad ja seeläbi tagama kõrgkoolides kõrge kvalifikatsiooniga akadeemilise koosseisu jätkamise. Kompetentse ja teadusvõimeka personali asendamine on kulukam kui selle säilitamine.

Just inimeste lahkumine oleks haridussüsteemile kõige suurem löök. Me ei saa endale lubada maailmatasemel õppejõudude kaotamist ning nende liikumist erasektorisse, kus palk pädevusele vastata suudab. Õppejõudude teadmisi ja kogemust ei asenda paari kuuga, see võtab mõnes valdkonnas aastaid.

Peame täna investeerima inimestesse, et nad oleksid homme olemas. Vaid nii saame õppe- ja arendustööga edasi minna selliselt, et praegune kriis ei kujuneks aastatepikkuseks madalseisuks.

Innovatsioon ei oota vaesemaid järele

Kõik see, mida kõrgkoolid pakuvad ja nii ühiskond kui tööandjad meilt ootavad, muutub aasta-aastalt spetsiifilisemaks. Eesti on pikalt suutnud silma paista, astudes ühte sammu või isegi mõni meeter eespool suurematest arengutest maailmas ja tehnoloogiates. Praegu mängime me seda edu päev-päevalt maha. Areng ei peatu, et meid järele oodata.

Lennuakadeemias on meie suund olnud kasvada uute tehnoloogiate kompetentsikeskuseks, koguda ja kasvatada teadmisi mehitamata lennundusest ning rohepöörde ja nutikate lahendustega seotud digitaliseerimisest. Teist sellist valdkondlikku kompetentsikeskust Eestis pole. Seejuures on digitaalsed arengud lennunduses ülikiired, pakkudes ühiskonnale rohkelt uusi võimalusi mehitamata lennunduse tehnoloogiates ja teenustes.

Ka Eestis saaks mitme olulise teenuse puhul rakendada droone, vajalik tehnoloogia selleks on olemas. Meie eesmärk on pakkuda know-how´d, kuidas uudseid tehnoloogiaid avalikes ja erahuvides rakendada.

Kirjeldatud kõrgtehnoloogiline arendustegevus nõuab ressurssi, milleks ainuke ettenähtud eelarverida on juba mainitud riigi tegevustoetus. Mõistagi sellest ei piisa, kui esmalt on sealt vaja kütte- ja elektriarved ning palgad maksta.

Et teenida veel ka ühiskonda, pakkuda kvaliteetset õpet ja olla lennundussektorile vääriline partner, peaksime tegema juba suuri kompromisse õppe-, teadus- ning arendustöö vallas. Näiteks osutus lennupraktika hange tänavu ligi veerandi võrra varasemast kallimaks, kuid ilma lennupraktikata piloodiks ei saa ja meil on oma õpilaste ees kohustus täita. Seega oleme tegemas rasket otsust, millega plaanime vähendada käesoleval aastal piloodiõppesse vastuvõetavate arvu 30%, et oodatava kulude kasvuga tulevikus toime tulla.

Taolisi kohti, kust peab kärpima hakkama, tuleb aga järjest juurde ning teadus- ja arendustegevus on aina suurema löögi all. Seejuures ei kannata mitte ainult konkreetsed investeeringud, milleks kogutud seemneraha läheb täna jooksvate kulude katteks, vaid Eesti teadus- ja arenduspotentsiaal tervikuna.

Kui oleme võtnud eesmärgiks eestikeelse kvaliteetse ja konkurentsivõimelise kõrghariduse pakkumise, tuleb omaks võtta, et senise rahastusega pole see võimalik. Juba aasta tagasi oli kõrgkoolidel puudu hädavajalik lisaraha suurusjärgus 100 miljonit eurot, mida inflatsioon ajas veelgi kasvatab. Valikute aeg on käes, küsimus vaid selles, milliseks need kujunevad.

Lühike vaade – laen, pikk vaade – reform

Lahendus tuleb tagada kahel tasandil. Esiteks kiire erakorraline rahaeraldus, mis aitaks koolid üle kõige hullemast – kärbetest sügisestes vastuvõttudes, esmavajalike investeeringute ärajäämisest ning õppejõudude kaotusest. Kui riik leiab, et olemasolevad eelarvelised vahendid neid kulusid ei kata, tuleb selleks kas või laenu võtta, nagu seda näiteks on arutatud riikliku julgeoleku tagamiseks. Ka tark rahvas on otseselt riigi julgeoleku küsimus.

Riigina oleme seni olnud laenamises konservatiivsed, kuid kõrghariduse eesmärkide tagamiseks laenuraha kasutamine poleks kaugeltki patt. Eraisikud võtavad hariduse jaoks õppelaenu, miks ei võiks vahendite puudumisel „õppelaenu“ võtta ka riik?

Kui meil kiiresti muid lahendusi pole, et haridusvaldkond kriisiaastatel koost ei laguneks, siis niivõrd olulise sektori puhul, millesse investeeritud iga euro toob riigile kas otseselt või kaudselt umbes neli eurot tagasi, oleks rumal laen välistada. See on vaieldamatult kasuga investeering.

Laenuga saab tasandada kõige kriitilisemad vajadused, otsides samal ajal pikaajalisi lahendusi rahastamisega seotud probleemidele. Haridussüsteemi rahastamine tuleb üle vaadata tervikuna, võttes arvesse muutunud olusid ja vajadusi ning arvestades tööturu nõudluse ja ühiskondlikku tellimusega.

See nõuab riigilt keskse koordinaatori rolli, et hinnata haridusmaastiku korraldamise põhimõtteid, õppijakeskset perspektiivi ning hariduse kättesaadavusega seotud mehhanisme vähemkindlustatud õppuritele. Võimalik, et tasuta õpe pole kõigis valdkondades enam kõige mõistlikum ning eriti just tehnoloogiamahukates sektorites tuleks kaasata rohkem eraraha või minna üle osaliselt tasulisele õppele.

Kui see nii on, peab riik looma vajaliku õigusliku raamistuse ning motiveerima kõiki osapooli – õppijat, kooli ja tööandjat – protsessis osalema ja sellesse investeerima. Siis omakorda avaneks võimalus suunata rohkem avalikku raha teadus- ja arendustegevusse.

Esmatähtis suhetes riigi kui koolipidaja ja seaduseandjaga on aga see, et osapooled oleksid eelarvedebatti kaasatud ja nende arvamus loeks. Rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide rektoritega oleme poliitilisel tasandil juba pikalt rääkinud vähemalt 15% tegevustoetuse mahu kasvust, mis aitaks olukorda veidigi tasandada. Juttudest kaugemale aga jõutud pole.

Hea valitsus, meie töö on harida, mitte jätta harimata! Teie töö on luua võimalusi, mitte võimatusi.